Viimane päev!

 

Tänane päev kulges meie jaoks veidi lihtsamalt, kuna külastasime vaid üht kooli. Kui olime söönud hommikusöögi ja oma ajutise kodu võtmed tagastanud, suundusime Taani kõige loodepoolsemasse ossa. Meie võõrustaja Brian valis sõiduks n-ö Margarethede tee, mis näitavad suunda vaatamist väärt kohtadesse. Nii saimegi näha kauneid rannavaateid ja väikeseid külakesi ning sinna juurde kuulda ka kohaliku selgitusi. Tuul oli tugev ja taanlaste tuulikud tegid igas suunas vaadates tublisti tööd. 

Meie tänaseks sihtpunktiks oli North Sea College, mis on Taani ainus kalureid koolitav kool Kaluri amet on väga hinnas ja piirkonnas, kus kalurite kool tegutseb, pidi elama ka kõige rohkem miljonäre. Esmapilgul see väga silma ei paistagi, kooli ümbritseb imearmas väikeste majadega küla, kus kõik on dekoreeritud ja seotud kuidagi merenduse või kalandusega. Piirkond pidi olema väga populaarne saksa turistidele. Majakese mere äärde pidi saam soetada omale üsna soodsalt, aga kohalikud pidid siiski olema üsna harva valmis neid müüma mujalt tulijatele. Ehk siis tugev kogukonnatunne valitseb ka kalanduse ja kalurikülade osas. 

Koolis õpib hetkel natuke alla 50 õpilase. Õppe pikkuseks on kaks aastat ja sellest väga suur osa veedetakse merel praktiliselt päris kalalaeval tööd tehes. Enne treenitakse põhjalikult ka kõike ohutusega seonduvat ja laeval vajalikke praktilisi oskusi. Saime võimaluse külastada ka laeva, kus treenitakse erinevaid olukordi, mis laeval võivad tekkida. See tähendab seda, et päästeülikonnas tuleb vette hüppeid harjutada ka talvel jääkülmas vees, sest kalur ei tea kunagi ette, millal oht võib tulla ega kindel olla, et see juhtub ilusa ilmaga. Samuti peab kaluriks õppija oskama töötada ka laeval kalade sorteerimise, pakendamise või külmutamise osas. Tänapäevased kalalaevad pööravadki rohkem tähelepanu kala kvaliteedile ning kuigi laeva alumistel korrustel külmas töötamine pole nii atraktiivne, siis on see väga oluline osa. 

Kes pikka õpet ei soovi või taani keele oskuse puudumise tõttu ei saa, siis kool pakub ka 3-kuulist ohutuse õpet täiskasvanutele inglise keeles. Seda võimalust kasutavad tihti Ida-Euroopast kalapaatidele tööle tulnud. 

Koolis on väga range kord. Kuna kaluri töö võib olla ka väga ohtlik, siis on keelatud igasugused narkootilised ained ja alkohol. Õppesse tulles tuleb esitada arstitõend, et narkootikume pole tarvitatud, kui see peaks juhtuma õppe ajal, siis on välja arvamine kohene. Füüsiliselt nõudliku töö tõttu on seal õppivad noored ka väga heas füüsilises vormis. Kui keegi ka ümaramana õppesse asub, siis kaal pidi neil kõigil kiirelt langema, laeval on töö raske. 

Kuna kalurite väljaõpe on kallis, siis maksab suure osa õppest kinni ka kalurite ühendus ja ettevõtted, kes tulevast tööjõudu vajavad. Õpilaste jaoks on kõik tasuta ning paadil tehtava töö eest saadakse ka tasu. Väga tublid õpilased võivad õppe lõpuks teenida juba väga kõrget palka. 

Kui kalastuskool külastatud, siis lõunatasime veel kohalikus kalarestoranis ja suundusime tagasi n-ö algusesse. Kohtusime veel korraks kohalikus nõustamiskeskuses, et allkirjastada vajalikud dokumendid ning võtta nädal kokku. 

Siis oligi aeg võtta suund rongiga Vejle poole, kust juba varahommikul asume teele lennujaama, et laupäeva õhtul tagasi kodus olla. Saime väga hea kogemuse ja palju mõtteid, mida veel päris reisi lõpuks polegi jõudnud selgeks mõelda. Kindlasti õppisime seda, et taanlased armastavad kõike tehes pöörata väga suurt rõhku ka kogukonnatunde loomisele. Nad olid ka meie vastu väga külalislahked ning tundsime samuti end oodatuna ja kaasatuna. Saime lisaks õppimisele jagada väga palju ka meie enda kogemusi ja praktikaid. Kuna nädal möödus väga mõnusas koostööd ja jäi tunne, et jagada oleks veel, siis loodame varsti Taani külalisi ka meil võõrustada. Vähemasti nii sai plaani peetud!

Heiskasime purjed!

 

Tänane päev algas laeval! Ja selle pärast tegelikult me algselt siia tulimegi. Marilyn Anne – En skole til søs on laev, mis toimib peamiselt koolina. Täna oli meiega kolm meeskonna liiget ja vaid kolm õpilast, sest teised oli läinud mandrile tegema oma 9. klassi lõpueksameid. Tavapäraselt on laeval kokku 14 õpilast. Tegemist on noortega, kes tavapärasesse koolisüsteemi ei sobi - neil on õpiraskused, käitumisprobleemid, halb koolikogemus, raske sotsiaalne taust. Kui koostöös nõustaja ja õppija eelmise kooliga jõutakse arusaamisele, et noor vajab veidi teistsugust lähenemist, siis kohtutakse laeva kapteniga ja otsustatakse üheskoos, kas laev võiks olla sobiv koht. 

 

Laevakooli kõige suurem eesmärk on noortele õpetata iseseisvust, meeskonnatööd ja igapäevaeluga hakkama saamist. Kõiki töid, mis seilamiseks ja laeval eluks vajalik, teevad õpilased, see tähendab nii laeva purjede heiskamist, laevaköite korrashoidu, kui ka igapäevast koristamist ja toidu valmistamist. Lisaks õpitakse peamisi õppeaineid nagu matemaatika, inglise keel ja taani keel. Laeval veedavad noored vastavalt vajadusele 1-3 aastat, ehk siis õpivad 8.-10. klassis (Taani 10. klass on mitte kohustuslik lisa-aasta) ja lähevad seejärel kas gümnaasiumisse, kutsekooli või tööle. Enamik noori valib praktilise eriala ja suundub kutsekooli, igal aastal soovib keegi edasi minna õppima ka merenduse või laevandusega seotud eriala. Laeval õppivate noortega seilab regulaarselt kaasa ka karjäärinõustaja, kellega koos arutatakse läbi õpitud oskused, veel arendamist vajavad oskused ja tulevikuplaanid. 

Lisaks õppimisele saavad noored kindlasti ka hoopis teistsuguse elukogemuse. Merel töötatakse ühise meeskonnana, elatakse ühise rütmi järgi ja väga lähestikku ehk siis õpitakse igapäevaselt ka teineteisega arvestama. Koos veedetakse ka mõnusalt aega kas siis laevatekil lihtsalt päikest võttes, koos filme vaadates või ühiselt õhtust unejuttu kuulates. 

Laeva meeskond oli väga lahke ja valmis meile kõike tutvustama. Saime ka ise meremehe elu proovida ja üheskoos purjed heisata. 

Pärast laevasõitu suundusime internaatkooli, mis on Taani koolisüsteemis kohalikule kultuurile omane. Need on koolid, kuhu lähevad noored n-ö vaheaastaks enne gümnaasiumisse või kutsekooli õppima asumist. Lisaks õppimisele on seal ka aktiivne sotsiaalne elu, üheskoos sporditakse, lauldakse ja õpitakse elama rohkem kogukonnana. Kuigi vanemad maksavad kooli eest meie mõistes üsna krõbedat tasu, umbes 1000 eurot kuus, siis elavad noored seal 2-4kohalistes tubades ning neil on kohustused ka ühise ala koristamisel ja kõigile toidu valmistamisel. Sinna minnaksegi selleks, et saada küpsemaks, iseseisvamaks ja õppida tegema asju mitte vaid enda heaks vaid kõigile. Mõned koolid on ka väga pikkade traditsioonidega ja neid on õppinud ühest perest mitu põlvkonda. Samuti tahavad sinna minna noored ja see millises koolis käidi on kohati omamoodi staatuse sümbol. 

Päeva lõpetame veel meie võõrustaja Briani kodus õhtusöögil ehk siis saame piiluda ka seda, kuidas taanlased päriselt elavad. 

Õiget töörahva püha tähistatakse ikka tööd tehes!

 

Kuigi kodus Eestis oli kolleegidel vaba päev, siis meie olime täna Taanis väga töised. Kuigi tänast päeva teatakse kui kunagist töörahva püha ja see on ka kunagi ajalooliselt olnud vaba päev, siis tänapäeval tehakse 1. mail siiski tööd. 

Alustasime oma päeva ringkäiguga kohalikus gümnaasiumis. Holstebros on koolid üksteise kõrval ja keeruline on aru saada, kust algab üks ja lõpeb teine kool. Ja kuigi tegemist on justkui erinevate haridusvalikutega, siis kuuluvad nad siiski tegelikult on need üks hariduskeskus. Seega seiklesime osaliselt juba tuttavates koridorides. 

Külastasime ka kooli juures olevat programmi STEP 10, mis on oma olemuselt sarnane meie kutsevalikukursusega. Sinna lähevad 9. klassi järel õpilased, kes edasist suunda valida ei oska. Programm on üsna populaarne ja kohalikest õpilastest valib seal osalemise lausa ligi 40% noortest. STEP10 programmis on 4 õpilasprofiili: 

• õpilased, kes soovivad minna gümnaasiumisse,
• õpilased, kes soovivad minna kutsekooli,
• õpilased, kes ei tea, mida valida,
• õpilased, kellel on õpiraskused.

Seejärel kohtusime õpilasnõustajatega. Saime võimaluse vestelda ka õpilasega, kes meile tugiteenuste kasutamise võimalusest rääkis. Koolil on ka huvitav ametikoht - kodutööde tegemise abiline. Täpsemalt uurides võiks teda võrrelda meie tugiisiku ametikohaga, sest lisaks kodustele koolitöödele käib ta abiks ka tundides. Kool julgustab õpilasi ka ise ühiseid õpigruppe looma ja seda ka tehakse. 

Pärast lõunat saime võimaluse tutvuda taaskord rohkem kutsekooli osaga ning käisime külastamas nende tehnika valdkonna õpperuume. Teel töökodadesse saime kuulda ka seda, kuidas kõlab häire õhurünnaku korral, õnneks oli tegemist siiski vaid harjutusega ning saime taaskord keskenduda erinevatele mudelitele, kuidas kool oma õppijaid toetab. 

Tihedasse päevakavasse mahutus ka kooli kontekstis ehk veidi ootamatu kogemus. Saime jälgida, kuidas õpilasele tehakse nõelravi. NADA-tehnikat kasutatakse koolis, et leevendada õpilaste ärevust ja teisi probleeme ja vähemasti nende õpilaste sõnul, kellega meie kohtusime, on sellest ka palju abi. Teenus on õpilastele tasuta ja iga päev käib nõelu panemas u 4-5 õpilast. Uudne lähenemine pidi olema leidnud tee ka teistesse koolidesse. 

Päeva lõpus tutvusime kooli tegevustega, mis aitavad uutel õpilastel uue kooliga kohaneda. Juba enne õpilastele õppekoha pakkumist kutsutakse kooli õpilaskandidaadid, koos tehakse süüa ja tutvutakse võimalike uute kaasõpilastega. Kõrvale ei jäeta kedagi, kutsutakse ka need, kes äkki isegi õppima ei asu. Samuti korraldatakse erinevaid mängulisi kohtumisi koos vanematega ning seal on põhimõtteks luua keskkond, kus saab omavahel suhelda ja küsimusi küsida. Seda oleme märganud ka teistel kohtumistel, et kogukonnatunne on see, millele pannakse palju rõhku ka haridussüsteemis. 

Viimasena arutasime kooli projektijuhtidega võimalusi tulevaseks koostööks. Saime Taani kolleege inspireerida sellega, kui palju meil on erinevaid Erasmus+ projekte. Loodame, et saame juba mõne aja pärast olla võõrustaja rollis ja oma kogemusi vastu jagada.